DIVERSE UNIVERSE 2014 - NOMADIC PERFORMANCE FESTIVAL THROUGH EAST SOUTH WEST NORTH EUROPE

" Mäng rooside, kalade ja verega "

Pärnu muuseumis sai performance’ites näha Jaapani buto-tantsu ja kaunitare, kes puistasid roosi kroonlehti, hüppasid hüppenööriga või rüüpasid elegantselt veini, aga samuti roiskunud kalaga peksmist, eneseveristamist ja oma naha läbiõmblemist.

Kui Tallinnas nõudis publik eelmisel festivalipäeval ühe häiriva performance’i lõpetamist, siis pärnakad on ilmselt tegevuskunstiga harjunud ja nõrganärvilisi saalist välja jooksjaid polnud, pigem jälgisid igas vanuses kunstihuvilised etteasteid heatahtliku kaasaelamisega.

Kannatlik Pärnu publik
“Täna sündis vist talvise Diverse Universe’i publikurekord Pärnus,” jäi festivali eestvedaja Al Paldrok rahule. “Tartus on meil olnud pealtvaatajaid paarisaja ringis, Tallinna kunstihoones kõige rohkem 300–400. Samas pärnakatel on olnud võimalus juba aastaid tegevuskunstiga harjuda ja see on siinse publiku ehk isegi veidi immuunseks teinud.”

Nimelt alustati Pärnus Non Grata kunstnikerühmituse eestvedamisel performance’itega juba 1998. aastal, Diverse Universe’i festivalid toimuvad 2005. aastast.
Paldroki sõnutsi on festivalil osaleda soovijaid palju, oma piirid paneb aga väike tuuribuss, kus vaid üheksa kohta. Seega mõni kunstnik teeb kaasa kogu paarikuulise reisi, teised aga liituvad seltskonnaga lühemaks ajaks.

“Füüsiliselt ja vaimselt on kogu ettevõtmine omajagu kurnav, aga pikemas perspektiivis annab kunstnikule väga palju,” seletas Paldrok. “Galeriikunstiga saab tutvuda igas linnas, aga selle retke jooksul on ainukordne võimalus luua kunsti koos kümnete andekate tegevuskunstnikega. Inimesed töötavad nagu ühes suures õpikojas.”

Keskkonnaprobleemid Jaapanist
Taanlane Philip Luddite, kes festivalil osaleb kolmandat aastat, nimetas Diverse Universe’i enda jaoks üheks elumuutvatest kogemustest.
“Reis on füüsiliselt ja vaimselt paljunõudev, kuna tuleb nädalaid veeta ühes bussis üheksa-kümne individualistist kunstnikuga, kohaneda eri riikide, keelte ja publikuga, aga teisalt pakub see kõik suurt rahuldust,” hindas Luddite iga festivalipäeva väärtuslikuks õppetunniks. “Näed uusi kohti, saad võimaluse teha koostööd kohalike kunstnikega, õpid töötama muutuvais oludes – väärtuslikud kogemused.”
Nii on Ludditel tulnud esineda nii mitmesajale kui ainult viiele inimesele ja ta tõdes, et mõlemal juhul võib tegu olla väga nauditava kogemusega. Eestis meeldib kunstnikule esineda, kuna siinsed inimesed olevat sõbralikud ja kunsti kogemisele avatud.
Pärnus etendas Luddite oma performance’is surma, kes pakkus publikule Jaapanis toodetud kalasuupisteid ja vett, taamal videos jooksmas uudised Fukushima tuumaelektrijaama katastroofi keskkonnamõjudest.
“Tahan juhtida inimeste tähelepanu sellele, et radiatsioon ja keskkonnareostus mõjutavad maailmaookeani kaudu kogu planeeti,” seletas viimased kuus kuud Jaapanis elanud mees oma etteaste tagamaid. “Sellest ei räägita palju, sest Tokyo saab olümpialinnaks 2020. aastal ja Euroopat köidavad rohkem uudised Ukrainast. Aga olukord konserveeritud avariilises tuumajaamas läheb aina hullemaks ja piisab ühest tugevast maavärinast, et kõik väljuks kontrolli alt.”

Aasia kaunid daamid
Wang Hua Hiinast ehitas oma Pärnu etteaste üles jäätunud merele ja hiiglasliku Hiina lipu pesemisele ja laialilaotamisele. “Hiinas ma sellist performance’it teha ei saaks, seepärast olen väga tänulik, et mind festivalile kutsuti,” viitas naine oma kodumaa poliitikale. “Tänavakunsti teha on Hiinas raske, sest riiklikke toetusi sellele pole ja tänaval saab performance’it teha vaid Pekingis kunstnike linnaosas, mujal võidakse selle eest arreteerida.”
Hiinlanna teab, et Diverse Universe’i tuur on raske reis, milleks tuleb nii vaimselt kui füüsiliselt hästi valmistuda ja igas järgmises tegevuspaigas uusi ideid genereerida, kuid siiski võttis ta väljakutse rõõmuga vastu.

Jaapanlanna Hiroko Tsuchimoto on elanud ligi kuus aastat Stockholmis ja varemgi festivalil osalenud. Tema sõnade järgi on Eestis väga hea ja huvitatud kunstipublik, mõnevõrra raskem on olnud esineda endistes Ida-Euroopa riikides.
“Väga tore on kohata uusi inimesi ja aega veeta teiste kunstnikega,” rääkis naine. “Olen teinud performance’eid Stockholmiski ja seal on kõik väga kontrollitud, aga festivalituuril toimuv on hästi intensiivne. Kunagi ei tea täpselt ette, mis juhtuma hakkab.”
Jaapanlanna hüppas oma etteastes hüppenööriga, lugedes samal ajal nimekirja riikidest, mis pandud järjekorda soolise võrdõiguslikkuse olukorra põhjal. Jaapan oli nimekirjas viimasel, 101. kohal.
“Skandinaavia maades on soolise võrdõiguslikkusega üsna hästi,” tõdes Hiroko. “Kahjuks Jaapanis on naisel tööd ja peret väga raske ühendada, naised pole firmades meestega võrdsel positsioonil ja naisi arvustatakse pidevalt.”

Järgmiseks sõidab festivalibuss Lätti ja Leetu, edasi Bulgaariasse, Kreekasse, Itaaliasse, Hispaaniasse, Prantsusmaale, Saksamaale ja sealt edasi Põhjamaadesse, tagasi jõutakse 3 kuu pärast.